1-12 august Londonis
1 Päev - 1 august
Kell 14.50 läks meil lend Tallinna Lennujaamast. Minu esimene lennusõit, ootasin ärevusega. Muidugi oli minu jaoks kõik väga põnev. Üleüldse - lend, London, Olümpiamängud. Õhkutõusmine ja maandumine olid minu jaoks meeliületavad ja väga põnevad. Kui meile öeldi, et hakkame 20 minuti pärast maaduma ja hakkasime pilvepiirilt allapoole laskuma märkasin Inglismaad. Kõik oli jube pruun. Võrreldes Eestiga on meil ikka poole rohkem rohelust. Meie lend maandus Lutoni lennujaama, kust me Greenline'iga Londoni läksime. Greenline peatus täpselt Victoria stationi juures ja me hüppasime metrosse. Tegime 7 nädalase kaarti ja võtsime Tubemapi ja vaatasime kuhu minema peame. Hüppasime District line'ile ja sõitsime Ebankmenti, kus hüppasime Elephant and Castelsisi line'ile ja see oli ka lõpppeatus ja seal me ka maha läksime. Liftiga maapinnale tagasi sõites, pidime natukene Reelikat ja Ulvit ootama. Ulvi korteris me elasimegi. Korter asus Wooler streetil ja oli väga väike aga väga hubane. Esmamulje esimesest päevast oli põnev. Kõik oli väga räpane ja must. Väga palju oli tumedanahalisi. Teeääres olevates majades olid esimesel korrusel poed ja päris tihti oli igas poes eskalaator, mis viis maa alla. Korter oli 12 päevaks meie oma. Pakkisime end lahti ja otsustaimse Kauriga linna peale minna. Meie tee viis meid Mäkki. Üle nelja aasta sõin esimest korda burksi. Panin tähele, et tänavad olid väga kitsad ja liiklus oli väga väga tihe. Paljud ratturid sõelusid koguaeg liikluses ja muidugi harjumatu oli ka see, et vastasuunas sõidetakse.
Olümpiamängud Londonis, pilt on tehtud Olympic Parkis
Wooler street ja kitsas tänav
2 Päev - 2 august
Ärkasime kohaliku kella järgi 7.03. Peale hommikusööki hüppasime Eustoni bussi peatusest suvalisele bussile ja sõitsime mööda linna lõpp peatusse. Väga palju oli lillat ja roosat linnades, sest Olümpiamängud olid sellise temaatikaga. Üleüldse oli terve liiklus ja kõik süsteem väga hästi korraldatud. Põhi lause, mida kuulda võis :"Keep movein' please, no stading here." Lõpp peatuses maha tulles vaatas Kaur google mapsist, kuhu me minema peame, sest vaja oli järgi minna olümpiapiletitele. EOK'i kaudu saadud piletid asususid kuskil viie tärnilises hotellis. Piletid kätte saades avastasime, et ka travel card on in'is ja ka meenemärgid. Hüppasime siis jälle bussile ja sõitsime Oxford streetile, põhiline shoping street. Tegime kiirelt seal ühe tiiru ja siis hüppasime Central line'ile ja sõitisme Stradfordi, kus asus ka Olümpiatsoon. Kõndisime rahva summaga kaasa, meilt ei kontrollitud esimeses kontrollis pileteid. Mõtlesime juba, et saamegi Olümpiaparki sisse minna, kuid õigete väravate juures oli ikka jõhker kontroll. Läksime siis Stradfordi keskusesse sisse ja tegime tiire sealsetes poodides. Mööda poode kolades märkasime, et hinnad ei olegi väga kõrged ja Primarkis leidsime isegi väga soodsaid ja huvitavaid asju, mida osta. Heitsime pilgu kellale, mis ei olnud palju. Hüppasime uuesti Central line'ile ja sõitsime Picadilly Circusesse, kus asus Hyde Park. Hiigel park, kus oli viis ekraani, milles rahvas sai tasuta vaadata olümpiamänge ja igas erkaanis näitas erinevat spordiala. Istusime põhiekraani ette ja vaatasime treki sõitu. See oli enneolematu kogemus, kuidas britid oma sportlastele kaasa elavasid. Ja kui treki sõidus kuld võideti, siis lasti siniseid-punaseid paberrakette õhku ja rahvas mauras meeletult. Sõitsime õhtu poole tagasi Elephant and Castelsisi staionisse ja sealt bussiga Eustonisse ja käisime ka Tesco poes süüa ostmas. Märkasime, et Inglismaal tehakse väga väga väga palju sporti. Inimesed jooksevad massidena parkides ja sõidavad ratastega. Eestis vaataksid inimesed imelikult, kui ma kesklinnas jookseksin, Inglismaal on see väga popp. Isegi parkides on ekstra masinad ja väljakud harjutuste jaoks.
Meie olümpiapiletid koos travel cardi ja olümpiameenega
3 päev - 3 august
Ärkasime jälle kella 7 aegu aga äratuskellaga. Lasime sisse pudru ja võileivad. INGLISMAAL EI OLE LEIBA!!!!!!! koguaeg on ainult sai, sai, sai. Aga ma ei söö ju saia. Igatahes, peale hommikusööki hüppasime bussile, stationisse,Bakerloo linelile Ebankmentist ümberistumine District line'ile ja Stradfordis maha, et koos rahva summaga Olümpiaväravate poole liikuda. Ärevus oli tohutu sees, sest rahvast oli väga palju. VÄGA PALJU. Olümpiatsooni sisse saades tulid külmavärinad peale, et nii ligidal olen staadionile. A väravast sisse minnes tekkisid uued külmavärinad ja kui lõpuks kõndisime trepist üles, oma istekohtade poole ja rõdult hetkeks nägime staadionit.Mul läksid silmad märjaks, meeletu emotsioon. Olümpiatuli paistis täpselt, see staadion. See staadion. Meie kohad olid super head. Nägime täpselt kõike ideaalselt, olime rohkem kõrgushüppe mattide juures ja keskel täpselt. Tegin võimalikult palju pilte, ainult pildistasin. Suu oli koguaeg lahti, lihtsalt vaatad ja imestad. Imestad, kui ilus ja suur see kõik on. Ja siis imestad selle üle, et rahvast aina tuleb ja tuleb ja tuleb ja tuleb. Hämmastav. Ja koos 80 000 inimesega karjuda kergejõustiku alade algust :"five, four, three, two, one...". Rahvas möirgas ja kiljus. Ja veel hullem kisa ja karjumine toimus siis kui Jessica Ennis staadionile tuli. Külmavärinad, külmavärinad. Lehvitasime Eesti lippu ja elasime Gritile, Rasmusele ja Toompuule tõsiselt kaasa. Kaur niheles mu kõrval, kui meeste 3000takistuse start anti, sest tema oli see kellel sellest kõige nii vähe puudu jäi. Kui naised, mitmevõistlejad, kõrgust hüppama tulid ja Jessica Ennis üle hüppas - meeletu möirgamine ja kisa. Mul isegi üks video sellest. Võimas. Võimas. Võimas. Muidugi peale hommikust sessiooni aeti meid staadioni ligidusest minema ja me otsustasime Olympic parkis ringi peale teha. Vaatasime rahvast ja käisime poes ja mäkis coca järel (sest igalpool mujal oli kallis). Lõpuks läksime Live parki koos brittidega live ülekannet vaatama. Ja muidugi, näidati jälle trekisõitu ja siis jälle britid kõik hõiskasid ja möirgasid ja rõõmustasid. Kuna arvasime, et äkki Livepark ei näita õhtust kergejõustiku, siis läksime koju. Kõhud olid ka tühjad ja kodus tundus mugavam, aga ilma meluta. Jälle sama teedpidi tagasi ja peale kergejõustiku alade lõppu uuesti magama.
Olümpia pargi sissepääs, Stradfordi väravast esimesel päeval
Hommikusele seanssile olid kõik piletid välja müüdud, vaadake seda rahvast
Naiste kolmiku qualification
Jessica Ennise 100mH start, kõrvu lukustava möirge saatel
4 päev - 4 august
Öösel ei saanud ma magada ja hommikul oli väga raske üles saada. Aga teadmine, et täna saan jälle staadionile minna ajas mu kiiremini üles kui miski muu. Sama teepidi Stradfordi ja staadionile, seekord B värava kaudu sisse. Meie kohad olid seekord jälle superheal positsioonil, naiste kauguse kastide juures. Ja vot siis tulid minul külmavärinad ja pisarad silma. Ma ei suutnud oma emotsioone varjata. Vaadata neid kahte kauguse kasti..... ma tahaks ise nendesse hüpata. Naiste mitmevõistluses oli Gritil kaugus ja sellepärast ka meie istekohad seal kandis olid. Meil olid isegi nii head kohad, et nägime super hästi 100m eeljookse ja 400m jookse. 100m eeljooksud - Bolt, Blake, Gatlin ... wau, wau, wau, wau. Bolt on teistest nii võrd pikem ja ta jalad on nii võrd pikemad et ... hämmastav samm on sellel mehel. Teised teevad kaks kiiret sammu, tema ühe suure ja pika ja kiire sammu. Gatlin jooksis ka väga võimsalt ja Blake ja ...kusjuures naljakas oli see, et rahvas ei saanud arugi, et Bolt on staadionil. Ta tegi terve aeg soojendust ilma, et keegi midagi oleks öelnud või aru saanud või mitte midagi. Ja kui teda lõpuks tutvustati, siis isegi mina möirgasin ja hõiskasin ja plaksutasin. Tema tutvustamisega võetu väga palju aega. Sest ta on selle ala staar ja selle staadioni staar. Hämmastav eeljooks tema poolt, nii kergelt ja kiirelt läbis. Muidugi minu jaoks oli väga põnev ka meeste 400m, sellepärast et ma olen väga suur vendade Borlee'de fänn. Kevin ja Jonathan ja rõkkasin rõõmust kui neid nägin. Oma silmaga neid hämmastavaid jooksjaid näha, ma surin rõõmust ja õnnest ja kõik veel miljon emotsiooni pöörlesid mul peas. Ja meil olid belgialased ees ja kõrval ja ma rõkkasin koos nendega, kui mõlemad vennad oma jooksu võitsid ja kindlalt edasi said. Vaatasime hommikuse sessiooni lõpuni ja läksime jälle olümpiaparki ja liveparki. Isegi, kui me sinna hämmastavale staadionile enam minna ei saanud, sest igapäev oli piletid välja müüdud ja mustalt turutl kätte ei saanud, on põhiline see et melu oli igal pool ja ümberringi lihtsalt maximum. Päeva lõpus oli raske lahkuda sellest olümpiatsioonist.
Praegu, seda blogi kirjutades jooksevad mul külma judinad üle selja. Silme ette manan neid pilte ja livei. Hämmastav, seda emotsiooni on isegi raske kirjeldada. Vaadake mulle otsa ja ma ütlen teile ühe hetkega oma emotsiooni.
Kevin Borlee, see belgia kutt
Naiste takistus
kurikuulus Bolt isiklikult
Lõpupilt, viimane pilk olümpiastaadionile
5 päev - 5 august
Hommikul ärkasime jälle varakult, sest plaan oli minna naiste maratoni vaatama. Ilm oli KOHUTAV. Vihma kallas ja torm ja väga jube ja nõme. Nägime seekord lõpuks A.Normakut ja T.Mägi't, Kaur nendega ju tuttav. Hoolimata vihmasest ilmast hõiskusime ja karjusime ja lehvitasime oma lippu, et kaasa elada meie maratoni neiule E.Taltsile. Kujutate pilti, isegi maratoni raja äärde oli võimatu kohta leida. Vihm ei peletanud ühtegi inimest ära ja esimesed inimesed olid vist juba kell kuus kohal. Sest rahvast oli tõesti meeletult. Aga õnneks trügisime väravate äärde ja saime lipu üle aia visata. Peale maratoni hüppasime Bakerloo lineilt Central line'ile ja sõitsime Oxford Circusesse ja hakkasime shoppama. 60 naela ees soetasin endale 10 hilppu. Elagu Primark. Kaur ostis 75 naela eest natukene rohkem asju. Tulime koju 6 Primarki kotiga ja olime ise väga õnnelikud ostude üle. Shoppamisest väsinud keerasime koha küllili ja magama.
Lippude pilt
Hyde Park ja põhiekraan ja seda rahvast on veel vähe
Oxford street
Naiste maraton
7 Päev -7 august
Hommikul käisime triatloni vaatamas. Meeletu rahvas, meeletu. Ma lihtsalt ei näinudki triatloni lõppu, sest rahva kiht värava ääres oli kuue kordne. Ilm oli muidugi kõvasti ilusam ka kui eile. Peale passimist St James's lake'i juures hüppasime taas central line'ile ja taaskord Oxford streetile, seekord teisele poole ja Sportdirectsi ja nelja korruselie nikestore'i suunas. Me enamus aja veetsime Sportdirectsis shopates ja asju valides. Sest see oli ikka üüratult jõhker pood. Väga suur. Nike storeis veetsime ka väga kaua aega, sest see oli nelja korruseline. NELJA KORRUSLINE NIKE'I POOD. Tervitaks siinkohal Kalmet, kes on kõige suurem nike sõber keda ma tean. Läksime seekord varakult koju, et õhtu Red Lioni pubisse minna, et koos teiste eestlastega Kanteri kettafinaali vaadata.
Pubisse jõudmine ei võtnud meilt tükki küljest ja leidsime selle super hästi üles. Väga väike pubi oli aga nii kaiff oli kuulata eesti keelt. Tutvusime väliseestlastega ja muu kirjulise rahvaga. Muidugi britid on nii isekad et on huvitatud ainult nendest aladest kus neil kulla lootust on ja BBC 1 ja BBC 2 ja 3 ei näidanud ketast. Õnneks oli ühel eestlasel läpakas kaasa ja connectisime red lion wifiga ja opsassaa BBC page'ilt vaatasime ainult ketast. Läpakaid oli ühes ruumis kaks, alumises ruumis kus oli rohkem rahvast olid inimesed telefonidega. Kui finaal läbi sai ja teada saime et pronks, oli meeletu möll ja hõiskamine siiski. Delfi fotograaf rääkis meile ka vaidlustamisest. Ja siis hakkas see teine põnevus, pronksimehe ootamine. Rääkisin vahepeal kahe välistudengiga juttu ja enamus ajast nolasin rahvast. Olin liiga väsinud, et olla seltsivam. Lehvitasin ja naeratasin inimestele küll aga silm kiskus ikkagist kinni. Ja kui lõpuks see Kanter tuli oli küll selline tunne, et laulupidu on just siin samas Red Lioni pubis. Selline võimas ühtsuse tunne. Ja see kõne mida Kanter pidas oli ka väga võimas ja õige ja mul pole mitte midagi halba öelda. Rahvas kuulas ja väga võimas. Sain Kanterile õnne soovida ja autogrammi küsida ja andsin ka Kalme tervitussõnad edasi ja küsisin Kalmele ka autogrammi. Kaur mängis fotograafi ja pärast läksime kohe koju. Kaur lisas veel, et tegemist oli puht kuulsuste üritusega, sest nii palju kuulsusi ei ole ühelgi spordiüritusel olnud.
Kohalikud metroomuusikud
8 päev - 8 august
Magasime kõige kauem. Vaatasime hommikul telekast kergejõustiku ja läksime Bakerloo line'il Embankmentis ümberistumisega Central line'iga Stradfordi. Tegime veel ühe shopingu tiiru. Püüdsime leida ka musta turgu aga ei õnnestunud. Mõtlesime, et teeme täna päeva, kus läheme tutvume Londoni vaatamis väärtsustega. Hüppasime Backinghami paleesse ja nägime ära Big Beni, söötsime kurikuulsaid oravaid St James'i Parkis. Mingid pardid tulid kallale ka, nokkisid ja närisid. Nägime ära ka Tower Hilli ja Tower Hill Bridge'i ja need ilusad olümpiarõngad. Pärast vaatasime Potter's fieldis veel ülekannet. Aga kuna ilm oli nii tuuline siis läksime ruttu kodu. Sooja teed ja varsti magama. Enamus Londoni ajast veetsime Live parkides ülekandeid vaadates, sest piletid olid kõik välja müüdud. Kahju, sest ei osanud keegi arvestada et selline trügimine olümpiamängudele on.
Need ongi need linnud kes kallale tulid
See kõige ilusam Tower Bridge
Põhiline turisti pilt - Big Ben
9 päev - 9 august
Ärkasime see kell, mis tahtisime. Vanaema otsustas täna Reelikale ja Ulvile külla minna ning meie Kauriga otsustaisme Kenningthoni Parki trenni minna. Kaugushüppajale kohaselt tegin võimalikult palju hüppeid ja kiirendusi. Politsei isegi peatus ekstra selleks, et mind jooksmast mööda lasta. Rippest kõhtu ja muid kiirendus harjutusi tegin koos mustanahalistega, prantslasega ja grupp hiinlastega. Väga väga kirju seltskond. Aga üldiselt teevad Inglased ikka väga väga väga palju sporti. Hoolmata sellest kas oled paks, peenike, jooksed aeglaselt kiirelt - ikka käid pargis jooksmas. Muidugi on neid ka, kes ainult mäkis käivad. Sest mäkk on iga 100m tagant. Peale pargi trenni jooksime Kauriga koos koju ja lebotasime kodus niisama. Ootasime, kuna Vanaema tuleb. Tukastasin ka kergelt, sest mõnus tunne oli peale trenni. Lõppude lõpuks, kui vanaema tuli läksime Oxford Streetile ja käisime läbi Foot Lockersist ja siis seadsime sammud Hyde Parki ja möirgasime kaasa sellele kuidas Rudisha 800m WR jooksis. Jõhker vend. Hyde Parkis oli nii palju rahvast, sest oli 200m finaal. Ja oi kuidas jamaicalased möirgasid ja hõiskasid, kui Bolt jooksis. Mina olin muidugi Lemaitre poolt, aga no ta oli ainukene heledanahaliseim jooksja seal jooksus. Kolmik võit jamaicadele - Hyde Parkis käis ilge trall ja möll. Peale kergejõustiku alade lõppu avastasime, et kohalik bänd The Enemy esineb, saime osa võtta kontsertist. Muidugi ei osanud me üldsegi kaasa laulda aga jalga saime ikka õõtsutada. Otsustasime, et läheme õhtul pimedat Big Beni ja Tower Hilli vaatama.Hüppasime seekord Green Parki stationis Circle'i linelie ja tulime maha Westminsteris. Muidugi rahvast oli ikkagist palju aga kõik oli poole ilusam. Big Ben ja The London Eye ahh super .. eriti ilus oli Tower Hilli Bridge, kuhu pidime sõitma jälle Circle line'iga et Tower Hill peatuses maha ronida. Need olümpiarõngad wauu wauu wauu. Just seal seisime kõige kauem ja vaatasime neid rõngakesi. Mu mõtetes käis läbi miljon mõtet..miljon inimest..miljon lauset. Motiveeritus on väga kõrge ja trenni isu on rahuldamatu. Koju saime Londoni kella järgi peale kahte. Kohe keerasime magama kah, ega nalja polnud. Kõndimine väsitab.
Triatlon
Starbucksis.
Pronksivõitja Kanter
10 päev - 10 august
Ärkasime jälle normaalsel kellajal, sõime ja hüppasime Eustonist Kings Crossi bussile, ei mäleta numbrit 171 äkki. Igatahes lõpp peatus oli Kings Crossis. Olin väga väga elevil, sest just seal rongijaamas on filmitud ju Harry Potter. Pea kõik filmid. Rongijaam polnud üldsegi sarnane filmis nähtava rongijaamaga, aga kivist platformid olid küll olemas ja isegi see kurikuulus kell, mis on Harry Potter ja Surma Vägised 2 osa lõpus. Võimas tunne ja kergelt võbinad käisid läbi, et sain nii ligidal olla Harry Potterile. Siiski siiski siiski, on see mu lemmik film. Üks vähestest asjadest, mida ma lapsepõlvest kaasa olen võtnud. Peale Kings Crossi läksime London Eye juurd, kus asus London Aqarium. Tegime sõbrapilte haide ja pingviinidega. Väga vinge sealife oli ja igati huvitav kogemus.Peale akvaariumi külastamist läksime Hyde Parki et jälle kergejõustiku ülekannet vaadata ja muidugi saime ka kontserdi osaliseks. Seekord esines Feeder ja isegi mina hüppasin ja karjusin kaasa, hoolimata sellest et ma sõnu ei teadnud. Aga Feeder oli kõvasti parem bänd kui see, mis eile kuulasime. Muidugi tuli välja, et ka McFly oli esinenud ja siis oli mul küll nördinud moment, et üks hea bänd kelle laule ma isegi kaasa oleks osanud laulda oli siin samas Hyde Parkis. Aga noh, ega see nüüd nii suur pettumus ka pole. Olümpiastaadionil on ikka võimsam olla.
Stradfordi keskue vaateaknast vaade Olümpiastaadionile
Hyde Park enne Feederi kontsertit
The Enemy
11 päev - 11 august
VIIMANE SHOPPAMISE PÄEV!!!!! Kuna teadsime, et staadionile ja üldse kuhugile mujale pole enam pileteid saada siis tegime viimase shoppamise. Bakerloo line, Circle line .. ikka kõik metrooteekond sama.Enne käisime meeste käimist vaatamas, kuhu oli kogunenud TOHUTU rahvamass ja nägemine oli muidugi peaaegu et võimatu. Aga shopatuuril esmajoones seadsime sammud Primarki. Kus ostsime seekord ainult kolme kotitäie riideid ja siis läksime Nikestorei ja siis Sportsdirectsi ja siiiis foot lockersisse kus see kord veetsime kõige rohkem aega, sest Kaur ostis uued jalatsid. Aeg veeres nii kiirelt et me ei jõudnudki õhtu enam Hyde Parki ja veetsime kodus viimase õhtu. Kahju mingis mõttes ikka, aga nagunii esinejaid ka õhtul ei olnud. Elasime hubases kodus kaasa meeste teatejooksule ja Mo Farahle. Sel päeval ostsin ka kommid semudele ja soovitud olümpiasärgi Petolaile
Öine Big Ben
London Aqarium
London Eye
Kings Cross ja see maagiline kell
Lätlane, käiia, mees
12 päev - 12 august
Ärkasime hommikul vara-vara, et korda teha korter. Käisin ka kiirelt juuksepesus. Kell 10 tulid Ulvi ja Reelika ja andsime üle korteri võtme. Reelika viskas meid Elephant and Casteli stationi taha, autoga. Uhh.. esimest korda vastasuunas sõita, kuigi selleks ajaks olime juba harjunud vale liiklussüsteemiga. Ja samuti rool teisel pool, sellega veel harjunud ei olnud. Aga metroole ja siis sõitsime meeste maratoni vaatama. Muidugi rahvast oli rohkem kui muidu ja meie oma kohvrite ja asjadega ei näinudki. Security vennad õiendasid ka koguaeg, et me väravale ronisime. Aga noh, pea kaks tundi olime raja ääres ja siis tormasime Victoriasse, et Greenlineiga Lutonisse sõita. Olime Londoni aja jooksul käinud pea igapäev mäkis ja ei saanud ka viimasel päeval mitte mäkis käimata nii et jooksime Kauriga Victoria stationisse, kus oli kaks mäkki, ja ostsime bigmcid ja jõhverdasime need bussijaamas enne bussile minekut ära. Bussijuht pani hästi :"Make sure, you take all your rubish after leaving." Rääkisime mingi türkalsega vene keeles ka, kes lihtsalt seisma jäi sellepärast, et ma nii ilusti naeratasin. Lutoni lennujaamas tegime vingerpussi ja kuna meie kohvrid ületasid riidekaalu siis toppisime igasuguseid riideid endale selga, muidugi kontrolli ei olnud ega midagi. Väike dissapointment. Lennukile oleksime ka peaaegu hilinenud, sest gate'ist läks kaks lendu ja enamus inimesed seisid vales järjekorras. Lennukis istusin mingi kahe venelase vahel, kes mõlemad haisesid nii hullult et mul hakkas paha. Mp3 läks katki ja aku sai tühjaks ja ma mossitasin väga palju seal lennukis. Maandudes ei läinud mul enam kõrvad lahti ja terve õhtu ei läinudki kõrvad lukust lahti. Sõitisme Vääna-Jõesuusse, onu Lauri juurde ja ööbisime seal. Vaatasime lõputseremooniat ka ja ma olin väga rõõmus kui Taio Cruzi Dyanmite laul tuli.
Meeste maraton
Sest Kauriga oleme lahedad Olümpiapargis
Trennimotivatsioon
Kokkuvõttes võin öelda, et unustamatu reis ja jäin kindlasti väga väga rahule. Staadionile oleks võinud rohkem saada, sest sportlasena on selle staadioni nägemisel hoopis teine tähendus ja veel kolmas tähendus on sellel sportlasel (Kauril eelkõige) kellel nii vähe jäi olümpianormist puudu. Tahan kindlasti veel Londonisse minna - ka rahulikumal ajal.
Pilte on palju, kes tahab rohkem näha võib ühendust võtta kade ei ole jagamises.
Piltide ei tohi copyda ega alla laadida ilma luba küsimata.
Eestlased olümpial
